Lambamudilased

Finaal

Nüüd siis on selle talve-kevade lambatalled kõik käes. Viimased kaks lammast olid teistest nädalaga maha jäänud, aga see-eest pidas tähtaeg täpselt paika. 14.märtsi hommikul avastasin ühe pesakonna ja õhtul peale kl.22 tuli teinegi.
Aga et kõik ausalt ära rääkida, alustame algusest.  Jätsin ühe puhtatõulise rootslase noorute(sündinud jaanuaris 2012, ema Pruut, isa Benji) meelega lihatõugu jääraga kokku. Et kui jääb tiineks,siis kindlasti on kaksikud ja need ei tohiks ülearu suure sünnikaaluga olla. Utt väärib ainult kiidusõnu (hea,et ma teda maha ei jõudnud talvel müüa:))- ilusti kuivaks lakutud ja kõhud täis söödetud kolmikud seisid juba laudas, kui mina sinna jõudsin.
Kaks musta poissi 3kilosed ja mütsikesega õde 2kilone ainult..Kuid täitsa kobedad, ei ole sellist haprust nagu puhtal rootslase tallel sündides, kes on nagu liigendnuga ..Samas on loogiline, et kolm talle aastasele  utele on natuke palju. Olen jälle valmis, et üks neist lisa hakkab tahtma. Piimapulbrit on ostetud niigi juba 50 kilo..Alguses ostsin spetsiaalset tallede oma,  aga kuna vasikate vadakupõhine pulber on kolmandik odavam ja eelmine aasta kasvasid lutitalled sellega hästi, siis nüüd oleme Denkamilki peale läinud.

Järjekord piimapoe ukse taga:

Ise ei teadnudki enne(laps pildistas sel ajal, kui mina söötsin ühte väikest nelikutest), et siin käivad ka sellised talled kallal, kes tõesti ei tohiks nälga kannatada !?Nt. parempoolne roosa märgiga on üksiktall ja näha kohe priske. Näis,kui jätan sinna külma piima, kas siis ka nii maitseb. Seni meelitasin neid sooja joogiga.

Aga ega ei saa nii lihtsalt minna, et kõik poegimised briljantselt kulgevad:
Nii, siin siis õhtune mamma, kes sai sujuvalt hüüdnimeks Tainapea..Jälgisin kaamerast poegimist ja kui esimene tall sündis, tundus asi imelik.. Absoluutselt mitte mingit emalikku reaktsiooni- isegi mitte nuusutamist, lakkumisest rääkimata. Kiirustasin, et tall lootekotist vabastada ja lootsin, et kui see häälitseb,siis ikka ema vastab. NO EI..Arusaamatu, selle asemel ta lausa peksis talle eemale. Kohe  tuli takka ka teine, valge, tall. Samamoodi, mitte midagi, utte üldse ei huvita..Kuivatasin siis mõlemad ja veendusin,et emal ikka piima on. Üks segav faktor ilmnes nüüd- väikseim poiss ärkas üles ja ei nõustunud enam tuppa jääma. Tukkus ja jorises siis seal lamba boksis, kui mina vägisi tallesid tissi otsa toppisin. Kusjuures see ei olnudki nii raske, sügasin teda rinna eest ja talled sõid. Pidin lapse lõpuks tuppa viima, südaöö varsti, aga ei julgenud tallesid selle otu ema juurde jätta. Tõsiselt ebatsensuursed väljendid tulid keelele, kuidas saab nii ükskõikne lammas olla? Talled olid toas soojas tunnikese ja siis viisin tagasi ning jätsin ema juurde. Ema nööriga kinni. Sedasi öö otsa käisin 1,5 tunni tagant neid tissitamas. Ega praegugi veel päris hästi suju, aga niikaua kui ma aia juures seisan, saavad talled rahus süüa. Vähemalt lootust on. Mõlemad talled siis tüdrukud.. Ei tea, kas see käitumine on nüüd päranduv..oleks küll kahju, ilusad lapsed ja veel paberitega ema..

Väikse kokkuvõtte võib vist nüüd teha,  omamoodi rekordiline aasta:

#kõige väiksema sünnikaaluga talle sünd (1,9kg)

#kõige suurema  sünnikaaluga talle sünd  (6kg)

#kõige rohkem kolmikuid (5 korda)

#kõige suurem pesakond (nelikud)

#kõige suurem jäärade osakaal (kaks kolmandikku)

Jahtunud kohvi periood

Nii ta on, päev kaob kuidagi nii kiiresti käest, et tavapärast kaks-kolm tassi kuuma kohvi  peaaegu ei õnnestu teha. Osalt on asi selles, et  loomad paiknevad mitmes eri hoones ja siis tuleb rallida heinaga ja siloga, vedada kelguga kanistritega vett. Ajada samal ajal taga tembutavat nelja-aastast  ja vaielda jonniva kahe-aastasega...Eks helgeid hetki on muidugi ka, kui nad mind võimete piires aitavad.
Teine probleem seisneb selles, et  neid lutitallesid on nii palju ja kuna parema puudumisel joodan neid ükshaaval pudelitest, võtab see tohutult aega. Ämbri kavatsen kohe esimesel võimalusel linnast tuua. Pisikesi nelikutest joodan sülle tõstes,et teised röövlid neilt lutti ei rebiks. Spetsiaalsed tallede pudeleid on kaks ja need saab õnneks üles riputada. Miskipärast tahavad peaaegu kõik kolmikutest juurde, ma ei tea,kas jagasid ära,et saab suurema vaevata kätte või tõesti emal ei jagu..Aga kaks last peaks ometi ka keskpärane utt suutma ära toita.. Järjest rohkem mõtlen, et järgmine aasta võtan kuskil nädalavanuselt ema juurest kolmandad/neljandad talled ära ja panen täiesti pulbripiimale. Siis saab emad lasta karjaga kokku, mitte nagu hetkel, et kaks-kolm ema on suurtes üksikboksides nagu koplites, söövad nagu hobused, aga talled karjuvad ikka minu järgi??
Vahelduseks oleme saanud paar üksikut talle esmapoegijatelt:
naistepäeva hommikul avastasin tallesid lutitades oma jalge juures "võõra" talle, kuiv täitsa juba. Tragi aastane tumedapealise-valgepealise ristand oli teinud vaikselt utetalle. Nii hoolas ema, et lust vaadata. Teda ei osanud  veel oodatagi poegima, sest esimesest värvimärgist arvutatud tähtaeg oli nädal üle ja uueni  oleks nagu olnud aega.

Samamoodi üllatuslikult üldse mitte tähtaja järgi tegi eile öösel jäärapoisi noor dorsetivereline Nodsu.
Ainult nii tubli kui eelmine lammas ta ei olnud, jooksis hirmuga tallel eest ära-et appikene,see tahab tissi saada:D Ei aidanud muu, kui päevaks päitsetega aiakülge. Tänaseks oli amet selge. Poiss on see-eest selle talve rekordimees- mõtlesin,et kaal valesti reguleeritud, kuid tõesti- 6 kg! Lammas ei ole ise teab mis suur, uskumatu minu meelest aastase kohta..See võib äge jäär tulla, jämmmedad jalad ja kintsud. Kindlasti lisan tast edaspidi pilte.

Ma ei julge enam pealkirja pannagi...Tänane pesakond on siin:

Esimesed nelikud siin laudas. Tahtsin panna ka pildi selle lamba udarast e n n e poegimist, kuid kui läksin kaameraga lauta, oli juba aktsioon käimas. Ega väikseim poiss ei jää ju minust sammugi maha, eriti kui ütled, et p a l u n ole nüüd toas..Tegelikult oleks ta pidanud üsna kaua ootama ning ega neljaaastane ja seitsmeaastane  ka suuremat sorti lapsehoidjad pole. Niisiis passisime kahekesi "augu" juures. Esimene oli must kena kopsakas poiss. Teine, hästi pisike pruun jäär sündis käigupealt, nii et lammas ei saanud nagu arugi,et midagi tuli ja vajaks ka puhtaks lakkumist..Ühesõnaga,hea et ligi olin. (suurema tähelepanu all oli lammas niikuinii,sest eelmine aasta tegi ta aastasena 3 talle ja siis oli ka natuke abi vaja)
Jõudsime esimesed kaks ära tissitada, mis oli paras ooper, sest nisad olid megajämedad. Topi siis sellist kahekilosele tallele suhu..Kolmas tall - pruun tüdruk tuli ka lupsti, ja samuti arvatavalt kahekilone,ikka väga päkapikk. Neljas ei tahtnud väga   lupsti tulla,sest ainult üks jalg nähtaval, aga kuna ta oli  juba poolest saadik väljas ja kere neil ju peenike, tõmbasingi ühe jalaga lõpuni. Pisikesed tegid  kordamööda haledalt häält ja utt muudkui sahmerdas, ühe juurest teise juurde..Püüdsin siis käigupealt kõiki ikka tissi otsa saada, imu on tugev, aga kordinatsioon esialgu veab alt. On nagu ämblikud pikkade jalgadega, loodan,et lammas on piisavalt ettevaatlik seal manööverades.
Siikohal muutus  mu "assistent" päris tüdinuks ja hakkas püstijala peal tukkuma..Raske elu noorel talumehel.
Väsinud mees:

Ega midagi, viimane ajas end veel kõige kiiremini jalule ja kindluse mõttes tegime esimese söömise ära ning jätsime nad omaette.
Aa, ute nimi on Itella, tema emast Pruudist oli mõni postitus tagasi juttu. Nelikute issi on Männiku Benji (pruun,8030liin)
Ühepäevased:

 Endaga väga rahulolev suur pruun jäär:

Tohutu jäärauputus tänavu, iga sündinud utetalle kohta tuleb kaks jääratalle..Aga selle peaskonna omad peaks isegi potensiaalsed sugu jätkama olema, ema oli juba aastaselt väga suur(ka sündinud kolmiktallena). 

Nüüd on vaid neli esmapoegijat utte jäänud, paari nädala sees peaks valmis olema.

Taas kolmikud

Lambad on vist võtnud pähe teha viisaastak nelja aastaga (kunagist lööklauset kasutades)- igatahes täna tegi ka gotlandi-islandi segu utt Krussi  kolm talle korraga. No tema üüratut kõhtu vaadates oleks võinud poegimist oodata juba detsembris, aganäe vedas täpselt välja 1.märtsini, nagu mul kalendris kirjas :)

Kaks musta talle jäärapoisid muidugi, kohe tuntavalt prisked. Teisel oli üks esijalg sündides kõhu all peidus ja ma ei  leidnudki seda, kuid välja ta tuli sedamoodi...aga kolmas pisike valge on utt. No ma ei saa aru, täiesti rootslase kujuga? Pikkjalg ja kiitsakas. Isa on neil Hummer, nii et sealtpoolt valgepealist ja soomlast. Aga valge ute  üle on ikka heameel. Kõigil täiesti erinev vill seljas. Valgel krussis, ühel mustal laineline teisel "tavaline" tallevill.
See jäära rinnaesise võõpamine paaritushooajal (traksid olid sügisel veel jäärale suured) on end täitsa õigustanud.  Ainult mõned erandid, kes olid hoopis ilma  märgita ( kui värvi väheks vist jäi) ja kelle poegimist sai  ainult udara tekke järgi ennustada. Teistega on läinud päris täppi, paar lammast (rootslast just)on teinud päev varem ja üks päev hiljem. Kasutasin  P.Piirsalu raamatu "Lambakasvatus I " paaritus/poegimis kalendrit.

Eilsest valgepealise tüdrukust samuti ülevaade:

Tema ema on üks neist uutest suvelõpus ostetud dorseti/EV uttedest. Tõsiselt muhedad ja ümarad tüdrukud.
Kusjuures õhtul, siis kui poegimisest oli möödas juba 20 tundi, tabas mind hea ehmatus- utt ei tahtnud jalgu alla võtta. Ajas ainult vaevaliselt põlvili, et tall imeda sai. Jõudsin juba igasugu õudseid diagnoose panna, seleeni süstida..no  süstitegemisel näitas ta,et seisab ja liigub küll, kuigi vastumeelselt. Siis tuligi mõte, et tal on lihtsalt valus ja väsimus poegimisest..Pole ikka naljaasi endast 5,5kg tall välja pressida. Öösel käisin veel vaatamas ning kõndis täitsa edukalt.