(lühi)kroonika

Juulikuus on üht-teist toimunud.
Sikuhärra saatsime Lõuna-Eestisse oma teenuseid pakkuma, sest meil ei ole järgmiseks kevadeks titeplaani. Kits lüpsab kuigipalju ka ilma sikku nägemata. Kuigi praegu põuaga on asi natuke nutune, piimakogus langeb- sellist mahlakat rohtu ju kui eelmine aasta, ei ole. Tegime siis kopli osaliselt lepavõsasse. Küll kitsedele meeldib seal, täpselt nii kõrgel kui lambad-kitsed ulatuvad, on metsaalune puhas. Miinusena on lambad korjanud endale külge ebameeldivaid mummusid ehk takjaid..
Lambakarja reorganiseerimine on sellises järgus,et need peenvillased,keda oli plaanis müüa, on müüdud.

Paari nädala eest soetasime omale tõsise valgepealise jäära- lubage tutvustada: Otto. 3 aastat vana, 75% texelit 25% EV.  Oli teine juba Lätti minemas, aga jõudsime kiiresti reageerida.

Tema tööks saab nüüd tiinestada kõik täiskasvanud uted. Algul tundus selline" elukas" veidi hirmuäratav, kuid paari päevaga selgus,et tegu väga mõnusa rahuliku vanamehega. Leiba pole harjunud sööma, aga sügada laseb end sellegipoolest. 

Nädalavahetusel sai tehtud väike Saaremaa trip, mis jäi küll plaanitust lühemaks, kuna lapsed jäid haigeks. Vanad tuttavad kohad said üle vaadatud-Saaremaal Kaali järv,  Muhumaal Üügu pank, Koguva küla ja muuseum, Nautse jaanalinnufarm. Seal ei ela pelgalt need pikakaelalised, vaid ka muud eksootilised loomad- kängurud (sh. albiino), sebrad,ponid, alpakad...(minu tehtud fotodest palju paremad on www.jaanalind.ee)

Lastel oli põnev, jaanalind sõi täitsa käe pealt maisi ja näksas ühte poissi kõrvast. Emalind pidavat munema suveperioodil 50 muna, osad inkubeeritakse, mis pole viljastatud, lähevad toiduks. Alpakad olid väiksemad, kui ma piltidelt ja televiisorist nähtu põhjal arvasin. Küsisin, kus nad oma alpakavilla kedrata lasevad- selgus,et Saaremaa uues villavabrikus! Näidati ka ühte valget tokki, nägi täiesti viisakas välja.. Nii omamoodi, kergelt karvane ja siidine samal ajal, peenem  igatahes kui Kabala veski lõng..

Ja veel said meist vastu omaenese tahtmist kassiomanikud.. Keegi "tore" inimene nimelt oli nädal tagasi visanud autost välja meie põlluäärde  2  emast väikest kassipoega ...Loomulikult alatoidetud, ennast pidevalt kratsivad ja emased. Esimene õhtu said lapsed kätte valge poja ja triibuline pani võssa. Lubasin siis lastel pika mangumise peale ta koju jätta. Vana isakass suri meil talvel ja hiirepüüdjat oleks ehk lauta vaja ka...Teine päev ka näugus triibik heinaküünis...No mis sa teed.. Eile seadsin sammud vet-apteeki, kirbu ja ussitõrje mõlemale. Nii nummi. 

Selline suvi siis, näis mis toob august.

Heinakuu

Või siis modernsemalt - silokuu. Meie talvevarud loomadele on  nüüd olemas. Omajagu närvikulu - kokkulepetest taganemisi  ja lihtsalt "äraunustamisi"  juhtus, lisaks vajab ka kuivsilo mõned päevad päikselist ilma. Mida kuivem,seda rohkem kraami ühte rulli mahub ja iga rull teadagi maksab..Heinakasv oli võimas ja ootamatult tuli sama maa pealt 1,5kordne kogus eelmise aastaga võrreldes.
Lapsed vahtisid mitu tundi, kuidas siloekipaaz tööd teeb ja said kõik ka paar ringi uhkes traktoris kaasa sõita:

Lammastest endist  niipalju, et kaks pruuni peenvillajäära ja üks peenvillautt leidsid kodu. Veel on vakantsed 2 musta aastast utte. 

Harjumaalt kolisid meile aga valged lambad: EV Trips,Traps,Trull; maakas ja rootslane Pruudi Õde :) See oli tõsine kokkusattumus,et meile järjest on sattunud ühe ema lapsed eri aastakäikudest. Siin pildil on uued koos meie valgepealise Põssa  ja tema kaksikutega.

Tibuuudiseid niipalju, et siidikana haudus välja kolm kollast tibu-peaksid siis tulema valged. Lisaks üks kollane braamatibu.

Täpselt samal päeval koorusid ka kääbus-kochini tibud. Kõik 4 ühtemoodi tumehallid, lisaks 1 rohelisest ristandkanamunast tulnud must  tibu. Mõlema pere kuked (ikka eri aedikutes) osalevad vahvalt tibude kasvatamisel.  Mõlemad tõud on  just laste  lemmikud,  kukkesid ei pea kartma.

Lambamudilased

Finaal

Nüüd siis on selle talve-kevade lambatalled kõik käes. Viimased kaks lammast olid teistest nädalaga maha jäänud, aga see-eest pidas tähtaeg täpselt paika. 14.märtsi hommikul avastasin ühe pesakonna ja õhtul peale kl.22 tuli teinegi.
Aga et kõik ausalt ära rääkida, alustame algusest.  Jätsin ühe puhtatõulise rootslase noorute(sündinud jaanuaris 2012, ema Pruut, isa Benji) meelega lihatõugu jääraga kokku. Et kui jääb tiineks,siis kindlasti on kaksikud ja need ei tohiks ülearu suure sünnikaaluga olla. Utt väärib ainult kiidusõnu (hea,et ma teda maha ei jõudnud talvel müüa:))- ilusti kuivaks lakutud ja kõhud täis söödetud kolmikud seisid juba laudas, kui mina sinna jõudsin.
Kaks musta poissi 3kilosed ja mütsikesega õde 2kilone ainult..Kuid täitsa kobedad, ei ole sellist haprust nagu puhtal rootslase tallel sündides, kes on nagu liigendnuga ..Samas on loogiline, et kolm talle aastasele  utele on natuke palju. Olen jälle valmis, et üks neist lisa hakkab tahtma. Piimapulbrit on ostetud niigi juba 50 kilo..Alguses ostsin spetsiaalset tallede oma,  aga kuna vasikate vadakupõhine pulber on kolmandik odavam ja eelmine aasta kasvasid lutitalled sellega hästi, siis nüüd oleme Denkamilki peale läinud.

Järjekord piimapoe ukse taga:

Ise ei teadnudki enne(laps pildistas sel ajal, kui mina söötsin ühte väikest nelikutest), et siin käivad ka sellised talled kallal, kes tõesti ei tohiks nälga kannatada !?Nt. parempoolne roosa märgiga on üksiktall ja näha kohe priske. Näis,kui jätan sinna külma piima, kas siis ka nii maitseb. Seni meelitasin neid sooja joogiga.

Aga ega ei saa nii lihtsalt minna, et kõik poegimised briljantselt kulgevad:
Nii, siin siis õhtune mamma, kes sai sujuvalt hüüdnimeks Tainapea..Jälgisin kaamerast poegimist ja kui esimene tall sündis, tundus asi imelik.. Absoluutselt mitte mingit emalikku reaktsiooni- isegi mitte nuusutamist, lakkumisest rääkimata. Kiirustasin, et tall lootekotist vabastada ja lootsin, et kui see häälitseb,siis ikka ema vastab. NO EI..Arusaamatu, selle asemel ta lausa peksis talle eemale. Kohe  tuli takka ka teine, valge, tall. Samamoodi, mitte midagi, utte üldse ei huvita..Kuivatasin siis mõlemad ja veendusin,et emal ikka piima on. Üks segav faktor ilmnes nüüd- väikseim poiss ärkas üles ja ei nõustunud enam tuppa jääma. Tukkus ja jorises siis seal lamba boksis, kui mina vägisi tallesid tissi otsa toppisin. Kusjuures see ei olnudki nii raske, sügasin teda rinna eest ja talled sõid. Pidin lapse lõpuks tuppa viima, südaöö varsti, aga ei julgenud tallesid selle otu ema juurde jätta. Tõsiselt ebatsensuursed väljendid tulid keelele, kuidas saab nii ükskõikne lammas olla? Talled olid toas soojas tunnikese ja siis viisin tagasi ning jätsin ema juurde. Ema nööriga kinni. Sedasi öö otsa käisin 1,5 tunni tagant neid tissitamas. Ega praegugi veel päris hästi suju, aga niikaua kui ma aia juures seisan, saavad talled rahus süüa. Vähemalt lootust on. Mõlemad talled siis tüdrukud.. Ei tea, kas see käitumine on nüüd päranduv..oleks küll kahju, ilusad lapsed ja veel paberitega ema..

Väikse kokkuvõtte võib vist nüüd teha,  omamoodi rekordiline aasta:

#kõige väiksema sünnikaaluga talle sünd (1,9kg)

#kõige suurema  sünnikaaluga talle sünd  (6kg)

#kõige rohkem kolmikuid (5 korda)

#kõige suurem pesakond (nelikud)

#kõige suurem jäärade osakaal (kaks kolmandikku)

Jahtunud kohvi periood

Nii ta on, päev kaob kuidagi nii kiiresti käest, et tavapärast kaks-kolm tassi kuuma kohvi  peaaegu ei õnnestu teha. Osalt on asi selles, et  loomad paiknevad mitmes eri hoones ja siis tuleb rallida heinaga ja siloga, vedada kelguga kanistritega vett. Ajada samal ajal taga tembutavat nelja-aastast  ja vaielda jonniva kahe-aastasega...Eks helgeid hetki on muidugi ka, kui nad mind võimete piires aitavad.
Teine probleem seisneb selles, et  neid lutitallesid on nii palju ja kuna parema puudumisel joodan neid ükshaaval pudelitest, võtab see tohutult aega. Ämbri kavatsen kohe esimesel võimalusel linnast tuua. Pisikesi nelikutest joodan sülle tõstes,et teised röövlid neilt lutti ei rebiks. Spetsiaalsed tallede pudeleid on kaks ja need saab õnneks üles riputada. Miskipärast tahavad peaaegu kõik kolmikutest juurde, ma ei tea,kas jagasid ära,et saab suurema vaevata kätte või tõesti emal ei jagu..Aga kaks last peaks ometi ka keskpärane utt suutma ära toita.. Järjest rohkem mõtlen, et järgmine aasta võtan kuskil nädalavanuselt ema juurest kolmandad/neljandad talled ära ja panen täiesti pulbripiimale. Siis saab emad lasta karjaga kokku, mitte nagu hetkel, et kaks-kolm ema on suurtes üksikboksides nagu koplites, söövad nagu hobused, aga talled karjuvad ikka minu järgi??
Vahelduseks oleme saanud paar üksikut talle esmapoegijatelt:
naistepäeva hommikul avastasin tallesid lutitades oma jalge juures "võõra" talle, kuiv täitsa juba. Tragi aastane tumedapealise-valgepealise ristand oli teinud vaikselt utetalle. Nii hoolas ema, et lust vaadata. Teda ei osanud  veel oodatagi poegima, sest esimesest värvimärgist arvutatud tähtaeg oli nädal üle ja uueni  oleks nagu olnud aega.

Samamoodi üllatuslikult üldse mitte tähtaja järgi tegi eile öösel jäärapoisi noor dorsetivereline Nodsu.
Ainult nii tubli kui eelmine lammas ta ei olnud, jooksis hirmuga tallel eest ära-et appikene,see tahab tissi saada:D Ei aidanud muu, kui päevaks päitsetega aiakülge. Tänaseks oli amet selge. Poiss on see-eest selle talve rekordimees- mõtlesin,et kaal valesti reguleeritud, kuid tõesti- 6 kg! Lammas ei ole ise teab mis suur, uskumatu minu meelest aastase kohta..See võib äge jäär tulla, jämmmedad jalad ja kintsud. Kindlasti lisan tast edaspidi pilte.