Ettevalmistused

Aeg lendab ruttu, lammaste poegimisaeg läheneb. Või õigemini juba on alanud, sest esimesed  peenvillase talled kepsutavad juba laudas. Need on sellele emale esimesed lapsed ja väga kobedad ning traksid sünnist peale. Pruunid, suurema lauguga poiss ja mütsikesega tüdruk...

Lisaks tundus,et praegune "dieet"- normaalne kogus silo ja sümboolne(100gr)vilja on OK,sest tallede kaaludele poe midagi ette heita. Suuremaid juba pelgan, eelmise talve pidev sünnitusabi andmine liiga meeles...
Suure pakasega kolisid kõik lambalised ja kitsenoored lauta, mis tekitas päris ülerahvastatuse. Nüüd andis külm järele ja kümme sellekevadist utte läksid tagasi "külmlauta" ehk tühjadesse hobuseboksidesse. Saab neid eraldi tugevamalt sööta, kartmata ,et suured uted nad parematest paladest eemale trügivad. Pardid viisime ka küüni oma aedikusse. Oh,kus on laudas vaikne kohe! Pardimunad meile meeldivad, aga see nende olematu puhtusepidamine, veega lödistamine ja kõrvulukustav prääksumine-röökimine, niikui keegi inimene end laudas näitab, ajas piisavalt närvi. Pealegi emapardid niikuinii ei mune hetkel.
Kanad pidid ka kokku tõmbama end, sest tulevastele talledele  on ruumi vaja.Nende talvekorter on kahekorruseline- üleval noored äntukad ja all braamad. Lisaks natuke eemal siidikate paar,kelle juurde ka kääbuskochini kana ise elama kolis. Kääbusekukk seevastu valitseb äntukaid...

 Braamadest tõsi muneb vaid 1, siis üks tegi 10 muna ja otsustas jälle nurka kössitama ehk  hauduma jääda:S Kolmas ei ole paraku üldse peale ostmist munema hakanud. Ometi saavad spetsiaalset munakanade söödasegu...nagu mutiauku. No loodetavasti  kevadel, kui valgem ja looduslik munemiseaeg algab, teevad mõne muna ka. Ehkki nad saidki rohkem elusinkubaatoriks toodud.
Hetkel aga ootan  ühte emalaevana suurt lihalamba utte poegima...
Kerge ärevus ja  mure on sees.

Esimesed täpilised

Meie lemmikloomadest vutipaar otsustas ka lõpuks produktiivlindudeks hakata. Vutikukk kireb ja kana muneb. Ise polnud taibanudki puuri tahanurka vaadata, täna poiss avastas - lausa 3 muna:)

Lambad muudkui paisuvad, talleralli peaks uuest aastast hakkama...mõni üksik ehk varem. Olen küll kalendrisse märkinud nähtud jäära tegutsemised, aga nagu praktika näidanud, ei saa oma silmi alati uskuda.
Aktiivne noorjäär hüppas rõõmsalt ka mitteindlevad uted  värviliseks ja samas "vanamees" sai ilmselt enne märkevärvi saabumist  üht-teist tehtud. Nüüd on jälle see probleem, et kas ja kuipalju vilja anda. Tegelikult peaks ju ära eraldama eri rühmadesse vanad uted, esmapoegijad uted, mitmikuteootajad(st.rootslased)...aga reaalsuses ei ole see lihtne,sest tahaks, et kõik saavad päeval natuke õue. Olen siis pistnud ühte boksi õhtul mõned "erijuhtumid" ja neile pisut juurde andnud. Kuna nad niikuinii söövad silo, siis ei tahaks väga liialdada viljaga.

Jõgeval pargitud

Otsustasime proovida Jõgeva meistrite tööd, et noh tavalised lihalamba (valgepealise ja tumedapealise segu) nahad ja paar peenvillaristandit. Üks oli valge 3/4 peenvillast ilusa pika säbaralise villaga, mille suhtes olid suured ootused. Nu jah..läks nii nagu alati. Nahad said kiiresti tehtud, aga eile järele minnes pidin shoki saama. Siin on see  valge nahk,  nuditud 1cm pikkuseks, topiline ja kolmandiku võrra lühemaks nüsitud...OMG.

Sellel samuti lõigatud tükk küljest ja no kellele sa sellist pakud. Autosse istumise alla ainult või millegi õmblemiseks.

See peenvillaristandinahk kraasitud (ma ei tulnud ka selle peale,et paluda jätta  kraasimata) ja lühikeseks nuditud, keskelt jäänud kitsamaks(37cm)

See muidu korralik nahk. Ainult kõik efektne peenvillane struktuur on kaotatud. Ka suured valged nahad olid OK, need leidsid juba omaniku, mistõttu pilte pole. Võta siis kinni, kas oli meil soolamise viga, tuli kuskilt vill lahti,et nii väiksemaks lõigati või jäid kuhugi masina vahele?

Kitsenahk tuli samuti kena.

Nii et ei jää ikkamuud üle, kui viimased peenvillasemad poisid maha võetakse, tuleb nahad Soome vedada.
PS; kusjuures hiljuti soome lambafoorumis arutleti, et küll Eestis on odav parkimine, et tuleks suurem koorem kokku koguda ja lasta Jõgeval teha...

Meenutused

Hea meel, et meie läti mära Sarma läks toredasse koju ja veel nii lähedale, et saab vähese vaevaga vaatama  minna.  Lihtsalt ei olnud temaga tegelemiseks üldse aega...Teine hobune  Rebeka jäi küll üksi, mis ühtepidi on muidugi kurb...aga ümberringi on kitsed ja lambad, nii et loodan, et ta ei ole väga õnnetu. Eks  me poputame teda ja katsume rohkem suhelda, vahel sadula selga panna, et lapsi sõidutada.
Jäin siis üldse mõtlema,kui palju hobuseid meil siit läbi käinud on. Neid ikka on. Ja kui palju neid teisi, kellega olen kokku puutunud kunagi ratsutama õppides, ratsastamisega või matkade tegemisega elatist teenides. Trakeene Niitväljal, eesti hobuseid Muhumaal, soojaverelisi Soomes, Saksamaal...Kusjuures kui vaatan pilte,on viimne kui üks nimi meeles ja paljudel ka põlvnemine(siis need, keda õpetatud sai aastatel 1995-2004)

Aga kõige esimene isiklik hobune oli mul eesti tõugu väike hõbekõrb mära Revilla ( sündis 1994 Niitväljal, isa Romm, ema Rebella).

Ostsin ta 2 aastaselt 8000 krooni eest, mis oli siis ikka üüratu raha, aasta aega kogusin sukasäärde:D Eesti hobuste arv oli siis alla 600 ( ca 250 mära), kui õigesti mäletan ja mingist ohustatud tõust ei räägitud veel. Ponisid läks rekka kaupa Taani ja Soome. Torikad läksid samal ajal lihaks lõuna poole Euroopasse...
Revilla oli temperamentne,kiire, hea hüppega, veidi isegi võistles... aga samas ülileebe lastega. No sai nagu aru, et tuleb käia vaikselt, etkallis koorem maha ei pudeneks..Või kui aus olla, siis ühekorra Urmo kukkus tema seljast lumehange, kuna..jäi tukkuma hobusega jalutades:P   Ta tõi hulga puhtatõulisi järglasi ja ühe ristandi araablasega. Esimestest Muhus sündinud märavarssadest pilte pole, need oli mõlemad hõbekõrvid Ebelia (isa Eliit) ja Aari (isa Aik).
 Siin on Rebeka (s.2003 Muhus, isa hõbemust Regaal). Rebeka tuli varsana koos ema Revillaga minuga  mandrile, kui otsustasin püsivalt mandrile jääda.
Kaheaastane Rebeka enne äramüümist Roelasse...

Keskel Revilla, varss on Soolo (s.2006, isa Sheik ox), raudjas ruun Riko Silver (isa samuti Regaal, s.2004.Ehk täisvend Rebekale. Läks 2008 Rebala talli) Väikemees pildil on Urmo:)

Siin Rebeka peale tagasiostmist, aasta 2010. Kuna vana Revilla oli eelmisel talvel surnud, ma PIDIN saama tema varsa:) Samamoodi rahulik ja sõbralik, täielik perehobune. Tal oli ka märavarss 2011 a, aga see murdis jala ning tuli magama panna:(

 Siinon suureks kasvanud Soolo, poolaraablane. Minu teada nüüd Soomes.

Aa,veel üks eestlane. Taalia, s.2007, isaTopper. Ostsin varsana, üsna...hm,kahtlastest oludest Värskast, mudarahulik mära oli. Kuna tahtsin nii kangesti Rebekat tagasi osta, müüsin ta maha. On koos varsaga Soome edasi müüdud.

Winnetou tuli vahetusena Riko Silveri vastu...pisike 6 kuune varss oli, hollandi poni. Hea iseloomuga täkk. Peaks asuma Mätta ratsatalus, seal kus neid tinkereidki kasvatatakse.

Winnetou parim sõber, 180 cm kõrge torikas Prohvet:) Tuli meile säluna Saaremaalt koos Sarmaga...Tema õpetamisega ei jõudnud ma sündinud ja sündiva perelisa tõttu üldse algustki teha, ja jube kõrgeks kasvas  ta ka. Õnneks leidis ta lõpuks uue omaniku (kelle jaoks ta ka kõrgeks jäi), asjaliku treeneri ja nüüd on Soomes koolisõidutallis.

 Ja ei pääse mööda eesti täkust Eber 837E (isa Elkar, s.2007), kelle tõime 2009 Häädemeestelt. Lambalaudast sõnnikukuhja otsast. Meeldis suvel  EHS -le niiväga, et kuigi noorhobuste ülevaatusel päris esimeseks ei tulnud, osteti aasta hiljem seltsile sugutäkuks! Sai ka tunnustuse. Aga iseloom ei olnud eriti kergete killast, ma ei tea kuidas ta nüüd on. Peaks asuma Maie Kuke tallis.
Pilt ongi ülevaatuselt 2009 Saaremaal

Sellised nad olid, loodetavasti rõõmustavad oma praegust pererahvast pikalt.

Üks vihmane päev

Lammaste pügamine sai tänasega selleks korraks ühele poole. Nii et villa pesemist jagub tükiks ajaks.Venitasime kauem kui tavaliselt, eks kogemust juurde saanud- nimelt kippusid liiga varakult ehk septembris pügatud lambad poegimise ajaks ikka liiga "karvaseks" minema. Sellest tulenevalt jälle neil palav ja talledel raskem udaraid leida. Kuigi pügasime ka selgelt lihalambatüüpse villaga isendid kevadel, tegime nüüd kõik uuesti paljaks. Loodame järgmine aasta nende puhul liikudagi sinna ühe, novembrikuise, pügamise graafikusse.
 Ilm oli mõnusalt mahe ja lubasin nad väiksele jalutuskäigule koplisse. Mis ma siis vean käsikäruga neile 200 m kauguselt silo lauta, kui nad võivad ise silole lähemale minna...

Halvema ilmaga muidugi on mutikesed sees. Polegi neid palju enam, näe mahuvad kõik ühele pildile ära.
Parema all nurgas(must valge sabaga) jäärapoiss, keda ma ei riski veel karjast välja võtta- eelmine aasta kiirustasin ja jäi 2 utte tühjaks.

Nagu näha, üldpilt hakkab kalduma valgepealiste ja rootslaste kasuks, lisaks 3 halli villaga( gotland,soomlane ja kihnukas)  Ainult 5 noorikut  puudu, kes see aasta veel jäära saada ei tohi, on  teises varjualuses. Huvitavalt hakkavad mu 3 allesjäänud lihalamba / rootsi ristandutte kalduma lihatüübi poole. Eelmine sügis, kui nad olid ca 10 kuused,  oli pilt nagu "  ei liha-ega kala"- nüüd aga on nad tõsiselt laiemaks (nagu esiplaanil Panda) läinud.

Kitsedest siis meil alles kaks noort ja kaks vana( sarvedega).

 Nupsu jääbki minikitseks

Ega kitsedele vihm ja pori ei meeldi, nemad on esteedid, kes kõnnivad siis kikivarvul ja mööda kive, aga lumega olid nad küll rahul. Hea maskeering ka ju- valged kitsed valgel lumel:)

Kuidas laadida patareisid

Kas asi on tõesti magnettormides,aga viimastel päevadel olen nagu karu, kes tahab talveunne jääda...ehk pidev unine olek, energiapuudus...Eks lapsed tõmbavad ka tühjaks, hommikust õhtuni üks askeldamine,  pidev "silmad selja taga" ja hüppevalmis olek. Pealegi lõpetas pesamuna ühe sõltuvuse - ja sellega seoses ka päevauned, mis on nüüd küll ebameeldiv. Pole ta ju veel 2 aastat täis.
Udune ja hämar on päev otsa õues, nii et võiks end kujutleda Inglismaale. Pole küll eriline ilmatark, aga seda tahaks küll teada, mida see tähendab, kui oktoobri keskel lendavad ringi sääsed ja konnad on täiesti aktiivsed?! Ainult järjest lühem päev kinnitab, et siiski-siiski on hilissügis. Lammastele kliima niivõrd-kuivõrd soodne, et rohtu on karjamaal palju ja lisaks antud heina isegi ei vaadata. Heinarull kõlbab kehalisteks harjutusteks. Kas see, kes kõrgemal, on karjajuht? Tundub, et Panda pani siis asjad paika Täpiga...Mille üle on hea meel, kuna Täpi on üks selline "k..pea", kes ise pelgab inimest ja siis ebavajalikel hetkedel karjaga vehkat tegi.
 Me pole uttesid ka veel püganud, kolm tükki välja arvatud, sest vill on praegu jube niiske. Aga kuu lõpus on plaan see üritus ikka ära teha.  Tapale minevaid jäärakaid ei püga üldse, kuna kõigile on pika villaga nahad rohkem meeldinud.
Muide nende kolme pügatud lamba villa kuivatasin õues nädal  aega:P Siis vaatasin,et ei ole ikka mõtet, õhuniiskus nii suur,et lähevad kopitama hoopis- ja tõin tuppa ahju otsa. Paari päevaga tahenesid. Aga  kummaline, et jäära vill isegi peale pesu "lõhnab" spetsiifiliselt. Enne polegi vist paaritamishimus jäära villa olnud, jälle midagi uut..
Muidu tundub, et hakkab jääradel ring peale saama, uusi märgistusi enam ei ilmu. Loodetavasti siis on kõik, kes vaja tiinestatud. " ...juba kujutleb vaimusilmas pisikesi märgi tallekesi ja natuke poolmagamata öid"

Heh, nagu eelmise postituse jätkuks, pani poiss täna uue "pirni"-
mina: " Hakkame nüüd õue minema, teeme midagi kasulikku värskes õhus.."
Urmo: "Mida ma teen seal siis?"
mina: "No aitad mul kanu sööta ja riisuda ja mängid Andriga näiteks..."
Urmo: " Häh, ma tahan ikka teha mingeid MEHELIKKE töid!"

Liiga targad lapsed...

Lüpsin hommikul kitse ja vanim poeg (saab varsti 7) tuleb küsimusega:"Emme, miks kitsel veel tallesid ei sünni?"
Mina:" No nad on ju alles natuke aega sikuga koos olnud. Sikku on vaja tallede tegemiseks."
Poiss:" Jaa. Kanadel on kukke vaja. Ja lambal jäära. Aga kuidas inimestel lapsed tulevad??"
Mina:" Mh..äh..Sul on ju raamatus ilusad pildid,kuidas beebi kõhus kasvab ja 9 kuu pärast sünnib..."
Poiss ei ole rahul:" Seda ma tean, aga kuidas nad SINNA kõhtu TEKIVAD???"
Mina: "No ma ostan siis uue raamatu, kus sellest ka juttu.."
Poiss ilmselgelt juurdleb, et kuidas siis emme ka ei tea...aga pöördub uuesti oma asjade  juurde.
Peab vist asja ikka ära seletama, muidu tuleb  lasteaiast  ühel päeval ja teatab, et "Noh, emme mida sa teada tahad?"

kuked-kanad

Braama näitsikud on nüüd koos igavesti uhke pontsaka siniverelise kukega..Pidi teine otse Inglismaalt pärit olema, seepärast kutsume teda "James"..Vanust 5 kuud. Kolmas kana on  laudas, sest too oskab meil üle aia lennata... Eks talvekorteris saavad kokku:)
Kavatsen neid oktoobrikuus ikka veel õues hoida,hea sulestik ju selleks. Kukk laulab omamoodi ulguva häälega, nagu koer...Igatahes borderi pettis ära, läks esimestel hommikutel täitsa pöördesse-arvas,et keegi koer väljas jakukkus ka ulguma-lõugama-kella 6 ajal :D

Siin osa suuremast seltskonnast: mustakirjud Äntu noorkanad, hall ja valge kääbuscochin, kirju järhöne kukk ja kreemikasvalge ristandkana. Võtavad saepuruvanni:D Luuk on küll päeval lahti õueminekuks, aga need eelistavad sellise niiske ja vilu ilmaga sees oleskleda.
Äntukad pidid jutu järgi sept.lõpus-oktoobri algul munema hakkama...saab näha.

Üks armas väike siidikana on meil nüüd ka, kaua igatsetud-otsitud... miskipärast kõigil kasvatajatel see aasta kukeuputus!Aga fotokas andis otsad,nii et pilti hetkel ei näita. Siidikas on omaette häärberis, et suured ei saaks teda kiusata. Vahva,ja julge nagu papagoi - istub käe ja õla peal.

Peenvillaseristandite nahad

Esimene "partii" meie lammaste nahku on nüüd pargitud ja kodus käes. Lasime need parkida Soomes, sest kõik hirmutasid, et Jõgeval ei tehta pika villaga nahka kenasti. Uskumatult head näevad välja, puhta peenvillase oma on täpselt selline nagu ootasin:) 

 See on meie kõigi lemmiknahk...Pärit tumedapealise ja rootsi peenvillaseristandjäära seljast. See tall sündis üleni tumehallina ja hakkas "blondeeruma", kuni sai ta 4 kuuselt maha võetud.

See peaks olema mäletamist mööda valgepealise ja rootslase ristandilt, ilus pikk ja säbar vill, ainult natuke kollakas toon.

Selle naha kandjat ma enam ei tuvasta, aga poolrootslane ta oli. Veidi lühem vill ja pisem nahk mõõtudelt.

Siin on taas ristand - seljal täiesti peenvillase moodi ja kõhupoolne osa karmim.

Tõsiselt haisuvabad nahad, et saab kohe kasutusse võtta.

Praadisin ja praadisin siin teiste kanapilte vaadates. Tavalised munakanad- äntukad on ju olemas, aga tahtsin midagi "edevamat".  Meil nimelt küll üks puhas braama kana, aga puhtaid tibusid see aasta saada ei õnnestunud. Või mis tibusid üldse..ühe tibu ta välja haudus ja see  läks ka kuu vanuselt koera lõugadevahele :(
Eile õhtul panin kuulutuse üles, et ostaks kana ning voila´- tuligi välja, et siitsamast kandist Viljandi külje alt neid  saab:) Tõimegi pärastlõunal madaamid koju. Algul oli idee 1  kana, aga võtsime ikka kaks, et siis ei ole seda vägivalda teiste poolt. Kuigi tahaks näha, kes selliste "kotkastega" üldse julgeb tüli norida?  Mulle meeldib kangesti see värvivariant mida kutsutakse "kägu" ehk VIIRIK, nad on ka natuke suuremad kui meie "dark brahma" ja pikema kaelaga. Aga samamoodi marurahulikud ja soliidsed, lasevad end sülle võtta (sellest lihtsalt EI pääse meie laste puhul...) Õnneks läks kõik ilusti, ei olnudki meie mutid õelad midagi. Kääbuskana ja kukk läksid lihtsalt ükskõikselt eemale...võibolla pidasid braamad neid hoopis tibudeks, ja ju siis ei olnud vajadust tõestada,kes on kes siin...

Mõned elukad müüa

Pisikestest udupehmetest kollastest tibudest on vähem kui 1,5 kuuga sirgunud noored pardihakatised. Kuna laste poolt tuli kategooriline EI nende lihaks tegemisele...siis mõtlesin, et pakun, äkki keegi tahab neid kas edasi pidada või....Kahekuuselt on põhimõtteliselt broiler valmis. See kasvukiirus on tõsiselt hämmastav!
Ma ei oska neid küll eristada, kes emane ja kes  isane, aga teevad erinevat häält. Ühed piiksuvad endiselt, samas teised  prääksatavad natuke jämedamalt . Emapart meil tulistab muna iga päev, ja kui head pannkoogid nendega tulevad! Kerkivad niikui pärmisai.
Aa, 4tk läheks loosi. Pekingi part on tõug.

Paar noort musta rootsi peenvillase utetalle on müügis. Läheb kuidagi paljuks neid juba..Sündinud aprillis, julged. Isa on 8030 liinist.

Pruun pildil on 75%  rootsivereline utt. Natuke madalam ja pontsakam.

Küsige lisa : e-mail parnisaare@gmail.com

Omale oleks aga suur soov soetada veel üks braama tõugu kana. Teab keegi kedagi kes teab kedagi kel oleks pakkuda?

Nädal pildis

Kasutan juhust,et netipulk täna natukegi internetti kinni püüab ja äkki mõne pildikese üles laetud saan..ilma piltideta on ju igav:P
Eelmisel nädalal õnnestus meil üle pika aja teha Soome reis, külla ühte toredasse talusse, kus pereisa kunagi leiba teenis. Poistele meeldivad ju masinad, siis lubati neil proovida traktorisõitu. Ütlesid kohe, et see oli palju parem ja vaiksem kui meie oma kodus...No mis sa võrdled MTZ ja Fergusoni..nagu siga ja kägu.

Siin on lihaveise kasvatus, Jarko sai nendega hästi läbi...nuias lausa õhtu otsa,et me ka omale lehmad või vähemalt 10 vasikat võtaks...

 No olid tõesti armsad vasikad...

 Ahaa...siin on lahe näide, kuidas mõeldakse ilusti lastega peredele kaubanduskeskuses- ei pea kartma,et lapsi autost välja võttes naabersõidukile uksega kolaka annad või ei mahu pärast kotte sisse tõstma. Võiks eeskuju võtta...

Kõrgel Helsingi kohal vaaterattal..Sai lastele lubatud, et läheme lõbustusparki, ja päev (5 tundi) möödus kiirelt. Küll poiste  silmad särasid! Seal oli palju asju ka kõige pisemale nii ei läinud temagi kannatamatuks. Masendavalt pikad olid vaid järjekorrad  piletisabas, samuti suht võimatu parkimine ja röövellikud toiduhinnad(õnneks oli oma leivakott kaasas)

See pilt on Lahtis ühes perepargis, suured mullid basseinis ja lapsed sees. Ise küll sinna sisse ei julgeks minna,saaks vist klaustrooobiahoo....Lapsed möllasid mõnuga.

Nii, tagasi kodus, käisime esmaspäeval kohe lambatallede järel Põlvamaal.  Need on siis mu eriliselt välja valitud EV utikud.

Põlvnemistunnistustelt loeb välja texelit,dorsetit ja dalat. Eks ma juba Kurgjal lõin pilgu peale,et kust võiks valgepealised tüdrukud osta. Ja ma olen väga rahul nendega:) Enne seda müüsin ära 9 tumedapealist ja ristandit, kel oli juba vanust ja ka natuke probleeme. Lambaid jääb ületalve tunduvalt vähem kui mullu, eriti paaritatavate osas. Aga ka heinategemine oli see suvi nagu ta oli ja nii on muret vähem.
Mustad on pildil muidugi peenvillased, kaks väiksemat võõrutasin alles nüüd emast-siis 4 kuused. Ema oli nii hoolitsev,et ikka lasi imeda... Kusjuures tüdrukud olid ju lutipudelil poolenisti ja alles siis kui kolmikutest jäära 1,5k tagasi ära võtsin, said uted korralikult tissi alla:P Vaene mamma karjub nüüd laudas tallesid taga-pole enne kuulnud et UTT nii lõugaks, ikka talled nutavad rohkem.

Jäärad on ka karjas juba tööd tegemas. Kuna Soomest sain tuua märkerakmed jäärale ja värvivaha, mõtlesin,et väga lihtne-kirjutan vaid üles,millal uttede tagumused värviliseks saanud. Hummerile,kes on siis valgepealise verd (mis sest et must) on nende  jaoks liiga pisike, jäävad teda segama liikumisel, isegi kui ma rihmadesse auke juurde teen. Siis leidsin lihtsama lahenduse-määrisin sellesama punase vahaga tema rinnaesise paksult kokku ja peaks ju ka asja ära ajama. Peenvillase jäära Benji mökerdasin rohelisega, sest tema ka selline vaikne paaritaja,et oleks harv õnn õigel ajal utte hüppamas teda märgata..Ühe ute jaoks tuleb mul veel eraldi uus peenvillase jäärapoiss tuua. See aasta saavad kõik oma tõugu jäära,aga edasi ei ole enam kindel, peenvillase turg hakkab täis vist saama ja palju neid oma jaoks ikka vaja. Reaalsus lõi pähe.

Ja kindluse mõttes tõmbasin ka sikupoiss Mikule natuke punast rinnakarvadesse (väga pikad),sest veel pole ma aru saanud,kas kitsed indlevad või ei. Mingi peade kokkutagumine käib emaste vahel.

Siin on pesamuna kitselüpsi proovimas:) Täitsa õigel teel...