Eile saime lõpuks oma rootsi lammaste ning natuke ristandite villa viidud Kabalasse. Ekstreemsete teeolude kiuste(vähemalt Raplamaa teed polnud küll sahka näinud ).
Ütlesin veskimehele, et noh mul on natukene...kohapeal kaalusime siis 9,5kg musta, 3,5kg pruuni ja hall ning valge läksid kokku,sest kumbagi polnud nõutavat 1,6kg. Valisin ainult tõesti head ja sodist puhtad villad. Eks nüüd ootame, millal ja mida sealt tuleb:) Käisime ka üleval kiiresti vaatamas masinaid ja ennäe, sealgi peenvillasega töö pooleli :D tore ju.
Edasi viis tee meid Tallinna poole. Kutsika järele.
Olime mõelnud varem juba karjakoerast...kas corgi või bordercollie. Kuid esimestel polevat karjatamisinstinkt nii tugev. Siis leiduski selline natuke suurem, beebipõlvest väljas borderi poiss. Nüüd me kohaneme kõik üksteisega. Lastega saab juba täna rahulikult koos olla, laseb end harjata, viskab pikali. Käib mul järel nagu vari:) Aga Pipiga on neil õiendamist- lärtsuvad üksteise peale. Vanatüdruk ei tee tast muidu välja, siis on vaja nagu ulakas koolipoiss vaja käia selja tagant (sabast) sikutamas.
Õues oleme esialgu pika rihma otsas, sest lambad ajavad ta ikka korralikult pöördesse. Lühikeses rihmas lasen nuusutada, et halba kogemust kumbki pool ei saaks. Eks kevadel peame koolitunde võtma:) Kits muuseas sai sai kohe aru, et uus koer ja hoiab eemale, kui Pipi poolest võis ta kasvõi esikusse tulla.