Sunday, January 20, 2013

Lõngad

Järjekordne sats lõngasid Kabala villaveskist käes.  Seekord au ja kiitus kiiruse osas- ei läinud 3 nädalatki, kui sain kõne, et võib lõngade järele tulla.  Viisin nelja erinevat tooni villa kokku u.18 kg. Ikka kõik  oma lammaste seljast. Mõnusalt pehmed! Juba kibelen kuduma - kui saaks vaid lapsed sellisele reziimile, et "pilt on, aga häält mitte" :P
Valge on valgepealiste tallede vill, natuke hulgas rootslaseristandi oma.
Hall on  segatud- kihnu maalamba ja soomlaseverd lambast.
Helepruun ja mustjaspruun (mis tuleneb sellest, et mustad lambad suvepäikeses pruunikaks on pleekinud)-rootsi peenvillaste villast.

Sellised lõbusad sokid said kiirelt 4 aastasele  poisile:


Saturday, January 5, 2013

Väiksed Hummerid

Viimaks nad siis sündisid. Hiiumaa Hummeri (valgepealine+soomlane)esimesed järeltulijad. No kui neid lambaid on hetkel nii vähe,siis põnevus on suur.Kannatus hakkas juba katkema, kaks nädalat ühtelugu vahtinud lambale saba alla. Täna pealelõunal käisin ka lastega laudas ja siis seisis too täiesti ükskõikse näoga...ja  niikui tuppa jõudsime ning beebikaamera tööle panin, nägin et sooh - juba pressib utt maas :D See on tal juba kombeks, ei taha publikut lihtsalt. Saime kaks vahvat poisijõmmi. Natuke läks aega(pea kolmveerand tundi) kuni mõlemad tissist söömise selgeks said.

Siin aga kahenädalased peenvillased maiustavad jõulukuusega. Päeval käivad koos vanadega õues ka värsket õhku võtmas ja jooksmas. Jäärapoiss on aga juba täiesti täkku täis...ahistab ühte musta peenvilla utte aegajalt..


Siin siis näide,kuidas meie kitseneiu-see kääbuskitse verega-elab söödasõimes. Kõigile jagub söögipaiku, aga  sõimes sees jalgadega tallates on ikka kõige uhkem :S Laudade vahed on 15,5-16cm

Wednesday, December 26, 2012

Ettevalmistused

Aeg lendab ruttu, lammaste poegimisaeg läheneb. Või õigemini juba on alanud, sest esimesed  peenvillase talled kepsutavad juba laudas. Need on sellele emale esimesed lapsed ja väga kobedad ning traksid sünnist peale. Pruunid, suurema lauguga poiss ja mütsikesega tüdruk...



Lisaks tundus,et praegune "dieet"- normaalne kogus silo ja sümboolne(100gr)vilja on OK,sest tallede kaaludele poe midagi ette heita. Suuremaid juba pelgan, eelmise talve pidev sünnitusabi andmine liiga meeles...
Suure pakasega kolisid kõik lambalised ja kitsenoored lauta, mis tekitas päris ülerahvastatuse. Nüüd andis külm järele ja kümme sellekevadist utte läksid tagasi "külmlauta" ehk tühjadesse hobuseboksidesse. Saab neid eraldi tugevamalt sööta, kartmata ,et suured uted nad parematest paladest eemale trügivad. Pardid viisime ka küüni oma aedikusse. Oh,kus on laudas vaikne kohe! Pardimunad meile meeldivad, aga see nende olematu puhtusepidamine, veega lödistamine ja kõrvulukustav prääksumine-röökimine, niikui keegi inimene end laudas näitab, ajas piisavalt närvi. Pealegi emapardid niikuinii ei mune hetkel.
Kanad pidid ka kokku tõmbama end, sest tulevastele talledele  on ruumi vaja.Nende talvekorter on kahekorruseline- üleval noored äntukad ja all braamad. Lisaks natuke eemal siidikate paar,kelle juurde ka kääbuskochini kana ise elama kolis. Kääbusekukk seevastu valitseb äntukaid...
 Braamadest tõsi muneb vaid 1, siis üks tegi 10 muna ja otsustas jälle nurka kössitama ehk  hauduma jääda:S Kolmas ei ole paraku üldse peale ostmist munema hakanud. Ometi saavad spetsiaalset munakanade söödasegu...nagu mutiauku. No loodetavasti  kevadel, kui valgem ja looduslik munemiseaeg algab, teevad mõne muna ka. Ehkki nad saidki rohkem elusinkubaatoriks toodud.
Hetkel aga ootan  ühte emalaevana suurt lihalamba utte poegima...
Kerge ärevus ja  mure on sees.

Sunday, December 9, 2012

Esimesed täpilised

Meie lemmikloomadest vutipaar otsustas ka lõpuks produktiivlindudeks hakata. Vutikukk kireb ja kana muneb. Ise polnud taibanudki puuri tahanurka vaadata, täna poiss avastas - lausa 3 muna:)





Lambad muudkui paisuvad, talleralli peaks uuest aastast hakkama...mõni üksik ehk varem. Olen küll kalendrisse märkinud nähtud jäära tegutsemised, aga nagu praktika näidanud, ei saa oma silmi alati uskuda.
Aktiivne noorjäär hüppas rõõmsalt ka mitteindlevad uted  värviliseks ja samas "vanamees" sai ilmselt enne märkevärvi saabumist  üht-teist tehtud. Nüüd on jälle see probleem, et kas ja kuipalju vilja anda. Tegelikult peaks ju ära eraldama eri rühmadesse vanad uted, esmapoegijad uted, mitmikuteootajad(st.rootslased)...aga reaalsuses ei ole see lihtne,sest tahaks, et kõik saavad päeval natuke õue. Olen siis pistnud ühte boksi õhtul mõned "erijuhtumid" ja neile pisut juurde andnud. Kuna nad niikuinii söövad silo, siis ei tahaks väga liialdada viljaga.


Tuesday, November 27, 2012

Jõgeval pargitud


Otsustasime proovida Jõgeva meistrite tööd, et noh tavalised lihalamba (valgepealise ja tumedapealise segu) nahad ja paar peenvillaristandit. Üks oli valge 3/4 peenvillast ilusa pika säbaralise villaga, mille suhtes olid suured ootused. Nu jah..läks nii nagu alati. Nahad said kiiresti tehtud, aga eile järele minnes pidin shoki saama. Siin on see  valge nahk,  nuditud 1cm pikkuseks, topiline ja kolmandiku võrra lühemaks nüsitud...OMG.


Sellel samuti lõigatud tükk küljest ja no kellele sa sellist pakud. Autosse istumise alla ainult või millegi õmblemiseks.

See peenvillaristandinahk kraasitud (ma ei tulnud ka selle peale,et paluda jätta  kraasimata) ja lühikeseks nuditud, keskelt jäänud kitsamaks(37cm)

See muidu korralik nahk. Ainult kõik efektne peenvillane struktuur on kaotatud. Ka suured valged nahad olid OK, need leidsid juba omaniku, mistõttu pilte pole. Võta siis kinni, kas oli meil soolamise viga, tuli kuskilt vill lahti,et nii väiksemaks lõigati või jäid kuhugi masina vahele?

Kitsenahk tuli samuti kena.

Nii et ei jää ikkamuud üle, kui viimased peenvillasemad poisid maha võetakse, tuleb nahad Soome vedada.
PS; kusjuures hiljuti soome lambafoorumis arutleti, et küll Eestis on odav parkimine, et tuleks suurem koorem kokku koguda ja lasta Jõgeval teha...

Friday, November 23, 2012

Meenutused


Hea meel, et meie läti mära Sarma läks toredasse koju ja veel nii lähedale, et saab vähese vaevaga vaatama  minna.  Lihtsalt ei olnud temaga tegelemiseks üldse aega...Teine hobune  Rebeka jäi küll üksi, mis ühtepidi on muidugi kurb...aga ümberringi on kitsed ja lambad, nii et loodan, et ta ei ole väga õnnetu. Eks  me poputame teda ja katsume rohkem suhelda, vahel sadula selga panna, et lapsi sõidutada.
Jäin siis üldse mõtlema,kui palju hobuseid meil siit läbi käinud on. Neid ikka on. Ja kui palju neid teisi, kellega olen kokku puutunud kunagi ratsutama õppides, ratsastamisega või matkade tegemisega elatist teenides. Trakeene Niitväljal, eesti hobuseid Muhumaal, soojaverelisi Soomes, Saksamaal...Kusjuures kui vaatan pilte,on viimne kui üks nimi meeles ja paljudel ka põlvnemine(siis need, keda õpetatud sai aastatel 1995-2004)

Aga kõige esimene isiklik hobune oli mul eesti tõugu väike hõbekõrb mära Revilla ( sündis 1994 Niitväljal, isa Romm, ema Rebella).

Ostsin ta 2 aastaselt 8000 krooni eest, mis oli siis ikka üüratu raha, aasta aega kogusin sukasäärde:D Eesti hobuste arv oli siis alla 600 ( ca 250 mära), kui õigesti mäletan ja mingist ohustatud tõust ei räägitud veel. Ponisid läks rekka kaupa Taani ja Soome. Torikad läksid samal ajal lihaks lõuna poole Euroopasse...
Revilla oli temperamentne,kiire, hea hüppega, veidi isegi võistles... aga samas ülileebe lastega. No sai nagu aru, et tuleb käia vaikselt, etkallis koorem maha ei pudeneks..Või kui aus olla, siis ühekorra Urmo kukkus tema seljast lumehange, kuna..jäi tukkuma hobusega jalutades:P   Ta tõi hulga puhtatõulisi järglasi ja ühe ristandi araablasega. Esimestest Muhus sündinud märavarssadest pilte pole, need oli mõlemad hõbekõrvid Ebelia (isa Eliit) ja Aari (isa Aik).
 Siin on Rebeka (s.2003 Muhus, isa hõbemust Regaal). Rebeka tuli varsana koos ema Revillaga minuga  mandrile, kui otsustasin püsivalt mandrile jääda.
Kaheaastane Rebeka enne äramüümist Roelasse...


Keskel Revilla, varss on Soolo (s.2006, isa Sheik ox), raudjas ruun Riko Silver (isa samuti Regaal, s.2004.Ehk täisvend Rebekale. Läks 2008 Rebala talli) Väikemees pildil on Urmo:)


Siin Rebeka peale tagasiostmist, aasta 2010. Kuna vana Revilla oli eelmisel talvel surnud, ma PIDIN saama tema varsa:) Samamoodi rahulik ja sõbralik, täielik perehobune. Tal oli ka märavarss 2011 a, aga see murdis jala ning tuli magama panna:(


 Siinon suureks kasvanud Soolo, poolaraablane. Minu teada nüüd Soomes.


Aa,veel üks eestlane. Taalia, s.2007, isaTopper. Ostsin varsana, üsna...hm,kahtlastest oludest Värskast, mudarahulik mära oli. Kuna tahtsin nii kangesti Rebekat tagasi osta, müüsin ta maha. On koos varsaga Soome edasi müüdud.


Winnetou tuli vahetusena Riko Silveri vastu...pisike 6 kuune varss oli, hollandi poni. Hea iseloomuga täkk. Peaks asuma Mätta ratsatalus, seal kus neid tinkereidki kasvatatakse.


Winnetou parim sõber, 180 cm kõrge torikas Prohvet:) Tuli meile säluna Saaremaalt koos Sarmaga...Tema õpetamisega ei jõudnud ma sündinud ja sündiva perelisa tõttu üldse algustki teha, ja jube kõrgeks kasvas  ta ka. Õnneks leidis ta lõpuks uue omaniku (kelle jaoks ta ka kõrgeks jäi), asjaliku treeneri ja nüüd on Soomes koolisõidutallis.

 Ja ei pääse mööda eesti täkust Eber 837E (isa Elkar, s.2007), kelle tõime 2009 Häädemeestelt. Lambalaudast sõnnikukuhja otsast. Meeldis suvel  EHS -le niiväga, et kuigi noorhobuste ülevaatusel päris esimeseks ei tulnud, osteti aasta hiljem seltsile sugutäkuks! Sai ka tunnustuse. Aga iseloom ei olnud eriti kergete killast, ma ei tea kuidas ta nüüd on. Peaks asuma Maie Kuke tallis.
Pilt ongi ülevaatuselt 2009 Saaremaal

Sellised nad olid, loodetavasti rõõmustavad oma praegust pererahvast pikalt.

Saturday, November 3, 2012

Üks vihmane päev

Lammaste pügamine sai tänasega selleks korraks ühele poole. Nii et villa pesemist jagub tükiks ajaks.Venitasime kauem kui tavaliselt, eks kogemust juurde saanud- nimelt kippusid liiga varakult ehk septembris pügatud lambad poegimise ajaks ikka liiga "karvaseks" minema. Sellest tulenevalt jälle neil palav ja talledel raskem udaraid leida. Kuigi pügasime ka selgelt lihalambatüüpse villaga isendid kevadel, tegime nüüd kõik uuesti paljaks. Loodame järgmine aasta nende puhul liikudagi sinna ühe, novembrikuise, pügamise graafikusse.
 Ilm oli mõnusalt mahe ja lubasin nad väiksele jalutuskäigule koplisse. Mis ma siis vean käsikäruga neile 200 m kauguselt silo lauta, kui nad võivad ise silole lähemale minna...

Halvema ilmaga muidugi on mutikesed sees. Polegi neid palju enam, näe mahuvad kõik ühele pildile ära.
Parema all nurgas(must valge sabaga) jäärapoiss, keda ma ei riski veel karjast välja võtta- eelmine aasta kiirustasin ja jäi 2 utte tühjaks.



Nagu näha, üldpilt hakkab kalduma valgepealiste ja rootslaste kasuks, lisaks 3 halli villaga( gotland,soomlane ja kihnukas)  Ainult 5 noorikut  puudu, kes see aasta veel jäära saada ei tohi, on  teises varjualuses. Huvitavalt hakkavad mu 3 allesjäänud lihalamba / rootsi ristandutte kalduma lihatüübi poole. Eelmine sügis, kui nad olid ca 10 kuused,  oli pilt nagu "  ei liha-ega kala"- nüüd aga on nad tõsiselt laiemaks (nagu esiplaanil Panda) läinud.

Kitsedest siis meil alles kaks noort ja kaks vana( sarvedega).
 Nupsu jääbki minikitseks

Ega kitsedele vihm ja pori ei meeldi, nemad on esteedid, kes kõnnivad siis kikivarvul ja mööda kive, aga lumega olid nad küll rahul. Hea maskeering ka ju- valged kitsed valgel lumel:)