Nässu ehk elus asi on parim asi...

Meie värskeim pereliige Nässu ehk Kasper:)
Ei saa ikka hobuvaba elu elada, siis vähemalt sai valitud selline miniatuurne.. vahva vanamees, teinud tööd ja vedanud vankrit, sõidutanud lapsi.

(lühi)kroonika

Juulikuus on üht-teist toimunud.
Sikuhärra saatsime Lõuna-Eestisse oma teenuseid pakkuma, sest meil ei ole järgmiseks kevadeks titeplaani. Kits lüpsab kuigipalju ka ilma sikku nägemata. Kuigi praegu põuaga on asi natuke nutune, piimakogus langeb- sellist mahlakat rohtu ju kui eelmine aasta, ei ole. Tegime siis kopli osaliselt lepavõsasse. Küll kitsedele meeldib seal, täpselt nii kõrgel kui lambad-kitsed ulatuvad, on metsaalune puhas. Miinusena on lambad korjanud endale külge ebameeldivaid mummusid ehk takjaid..
Lambakarja reorganiseerimine on sellises järgus,et need peenvillased,keda oli plaanis müüa, on müüdud.

Paari nädala eest soetasime omale tõsise valgepealise jäära- lubage tutvustada: Otto. 3 aastat vana, 75% texelit 25% EV.  Oli teine juba Lätti minemas, aga jõudsime kiiresti reageerida.

Tema tööks saab nüüd tiinestada kõik täiskasvanud uted. Algul tundus selline" elukas" veidi hirmuäratav, kuid paari päevaga selgus,et tegu väga mõnusa rahuliku vanamehega. Leiba pole harjunud sööma, aga sügada laseb end sellegipoolest. 

Nädalavahetusel sai tehtud väike Saaremaa trip, mis jäi küll plaanitust lühemaks, kuna lapsed jäid haigeks. Vanad tuttavad kohad said üle vaadatud-Saaremaal Kaali järv,  Muhumaal Üügu pank, Koguva küla ja muuseum, Nautse jaanalinnufarm. Seal ei ela pelgalt need pikakaelalised, vaid ka muud eksootilised loomad- kängurud (sh. albiino), sebrad,ponid, alpakad...(minu tehtud fotodest palju paremad on www.jaanalind.ee)

Lastel oli põnev, jaanalind sõi täitsa käe pealt maisi ja näksas ühte poissi kõrvast. Emalind pidavat munema suveperioodil 50 muna, osad inkubeeritakse, mis pole viljastatud, lähevad toiduks. Alpakad olid väiksemad, kui ma piltidelt ja televiisorist nähtu põhjal arvasin. Küsisin, kus nad oma alpakavilla kedrata lasevad- selgus,et Saaremaa uues villavabrikus! Näidati ka ühte valget tokki, nägi täiesti viisakas välja.. Nii omamoodi, kergelt karvane ja siidine samal ajal, peenem  igatahes kui Kabala veski lõng..

Ja veel said meist vastu omaenese tahtmist kassiomanikud.. Keegi "tore" inimene nimelt oli nädal tagasi visanud autost välja meie põlluäärde  2  emast väikest kassipoega ...Loomulikult alatoidetud, ennast pidevalt kratsivad ja emased. Esimene õhtu said lapsed kätte valge poja ja triibuline pani võssa. Lubasin siis lastel pika mangumise peale ta koju jätta. Vana isakass suri meil talvel ja hiirepüüdjat oleks ehk lauta vaja ka...Teine päev ka näugus triibik heinaküünis...No mis sa teed.. Eile seadsin sammud vet-apteeki, kirbu ja ussitõrje mõlemale. Nii nummi. 

Selline suvi siis, näis mis toob august.

Heinakuu

Või siis modernsemalt - silokuu. Meie talvevarud loomadele on  nüüd olemas. Omajagu närvikulu - kokkulepetest taganemisi  ja lihtsalt "äraunustamisi"  juhtus, lisaks vajab ka kuivsilo mõned päevad päikselist ilma. Mida kuivem,seda rohkem kraami ühte rulli mahub ja iga rull teadagi maksab..Heinakasv oli võimas ja ootamatult tuli sama maa pealt 1,5kordne kogus eelmise aastaga võrreldes.
Lapsed vahtisid mitu tundi, kuidas siloekipaaz tööd teeb ja said kõik ka paar ringi uhkes traktoris kaasa sõita:

Lammastest endist  niipalju, et kaks pruuni peenvillajäära ja üks peenvillautt leidsid kodu. Veel on vakantsed 2 musta aastast utte. 

Harjumaalt kolisid meile aga valged lambad: EV Trips,Traps,Trull; maakas ja rootslane Pruudi Õde :) See oli tõsine kokkusattumus,et meile järjest on sattunud ühe ema lapsed eri aastakäikudest. Siin pildil on uued koos meie valgepealise Põssa  ja tema kaksikutega.

Tibuuudiseid niipalju, et siidikana haudus välja kolm kollast tibu-peaksid siis tulema valged. Lisaks üks kollane braamatibu.

Täpselt samal päeval koorusid ka kääbus-kochini tibud. Kõik 4 ühtemoodi tumehallid, lisaks 1 rohelisest ristandkanamunast tulnud must  tibu. Mõlema pere kuked (ikka eri aedikutes) osalevad vahvalt tibude kasvatamisel.  Mõlemad tõud on  just laste  lemmikud,  kukkesid ei pea kartma.

Tegemised mais

 3.mail koorusid inkubaatori abil meie esimesed omad braama tibud. 10 erivärvilist tegelast. 3tulevad ilmselt mustad(väiksed tiivasuled juba olemas), aga heledamatest ei saa ma sotti. Braamal on värvivariatsioone ju mitu. Munad said ka mitmelt erinevalt kanalt, siin pildil vaid üks neist-"dark" värvuses.

 Paari nädala eest tulid meile veel ühed vahvad linnud :) Ei ole metshaned, vaid hiina haned. Loodame, et üks vähemalt ema on, sest neil ei saa niimoodi vahet teha, nagu kanal-kukel. Praegu on nad u.kahekuused.

 Siin lendavad tõesti metshaned, viimastel päevadel on ikka mitu parve päevas üle lennanud.

 Karjamaa on nädalaga nii ilusti roheliseks läinud, et silm puhkab kohe. Kui esimestel "suure karjamaa"päevadel tormasid lambad ikka hommikul värava juurde vilja nõudma, siis nüüd on see komme kadunud, ju on kõhud pilgeni täis ja talled hakkavad suurema hooga kasvama. Kitse piimatoodang küll kahekordistus- muidu sain talt hommikuti pool liitrit(päeval on ta koos talledega ja öösel omaette)- siis nüüd tuleb kerge vaevaga liitrine kann täis. Ja tegu on üheaastase kitsega. Teist, poegimata kitse peaks ka nüüd vaatama.. räägitakse,et  värskel rohul hakkab kits ka niisama udarat kasvatama. Kusjuures vaatamata teadlikult aiapiiridesse jäetud lepavõsale,ei näita see mingeid hävimise märke veel. Koor on küll pea kõikjal kooritud.
Kiviaed on teadagi kitsede lemmikpaik, hüppavad ja kihutavad seal nagu lapsed mänguplatsil. Kitsetüdrukul on keegi  vasakut kõrva hammustanud,mistõttu see loperdabki nüüd. Ei julge sinna märki ka seetõttu panna,et kui kuskile võrgu külge kinni jääb, on kõrv puhta ribadeks.

Faverolled ja  pavlovskajad:

Aprilli uudised

Eile koorusid  kaks siidikanatibu. "Tavaliste" kanatibudega võrreldes on nad ikka palju pisemad, kindlustasin igatmoodi nende puuri,et nad kuskilt välja ei saaks kukkuda. Ema on nagu kanaema ikka, õnneks ei pahanda, kui me pisikesi vahtimas käime. 

Laudas on ka suuremaid tibusid, 10 tükki on juba 1,5kuud vanad ja näevad välja nagu noored kanad. Nad on ristandid ja sealt ka suuruse vahed, osades on braamat ja kochinit, teistes araucanat ja ei tea mida veel- kuskilt pärinevad karvased põsed :) Paaril aga puudub hoopis saba..

 Tagapool paistab veel trobikond kuuvanuseid ristandtibusid..

Näitan-pakun ka natuke lambatallesid, jäärasid selle mõttega, et äkki keegi neist saab elupeale..
1. puhas peenvillane poiss Baruto. Sündinud 20.veebr. kolmikuna,ema Pruut ja isa Benji. Täna kaalusin-18kg. Kuna ta õdedest on umbes poole suurem, eraldasin ta emast , et ka teised saaksid emapiimal hoo sisse. Päris ilma piimata ta siiski ei jää, nädal-paar annan pulbripiima. Jõusööt on ka saadaval enam-vähem pidevalt. See jäärapoiss on siis maikuust saadaval!

2.See on ka kolmikuna 21.02 sündinud valgepealise-soomlasesegu jäärapoiss. Lutipudelil kasvanud väga sõbralik ja armas sell. Sügades lausa uneleb silmad kinni. Sünnikaal oli 4kg, tänase seisuga (u.6näd) 15,5kg

3.Veel üks ilus paks poiss: 09.03sündinud, emaks esmapoegija eesti  valgepealine (sees dorseti, dala ja texeli verd) Üksiktall, sünnikaal 6kg ja täna (4näd.) 14 kg.  Võõrutus mai keskel.

Siin lihtsalt perekondlik idüll- need kõige viimasena sündinud kolmikud, nüüd kolmenädalased. Ema on üllatavalt hästi siiani kõiki ise toitnud. Käisin pakkumas mitu korda, et äkki keegi võtaks pudelist lisa-aga ei, pigistatakse suu kinni. Kehalt ilusti ümarad, küüru ei hoia, ju siis ei ole nälga. 

 Tüdruk sellest pundist:

Kõige näljasem tall ei jõua alati ära oodata, kuni lutiämber lauta tuuakse, vaid tuleb kapates laste järel tuppa..

See siis nelikuna sündinud peenvillase utt.  Hääl on tal ka pidevast inimese järele röökimistest ära...Eks ta hoiab ikka ema ja vendade ligi ka, aga kui õues liikudes EMMEt märkab, tuleb läbi aiavärava kui püssikuul:) Nii kilu ka veel, et mahub igast praost läbi. 

Nii me siis elame ja ootame nagu ilmselt palju teisedki, et see ammu äratüüdanud lumi ometi sulaks...Hakkab juba ununema,et kas meil üldse on muud aastaega peale talve ??

Lambamudilased

Finaal

Nüüd siis on selle talve-kevade lambatalled kõik käes. Viimased kaks lammast olid teistest nädalaga maha jäänud, aga see-eest pidas tähtaeg täpselt paika. 14.märtsi hommikul avastasin ühe pesakonna ja õhtul peale kl.22 tuli teinegi.
Aga et kõik ausalt ära rääkida, alustame algusest.  Jätsin ühe puhtatõulise rootslase noorute(sündinud jaanuaris 2012, ema Pruut, isa Benji) meelega lihatõugu jääraga kokku. Et kui jääb tiineks,siis kindlasti on kaksikud ja need ei tohiks ülearu suure sünnikaaluga olla. Utt väärib ainult kiidusõnu (hea,et ma teda maha ei jõudnud talvel müüa:))- ilusti kuivaks lakutud ja kõhud täis söödetud kolmikud seisid juba laudas, kui mina sinna jõudsin.
Kaks musta poissi 3kilosed ja mütsikesega õde 2kilone ainult..Kuid täitsa kobedad, ei ole sellist haprust nagu puhtal rootslase tallel sündides, kes on nagu liigendnuga ..Samas on loogiline, et kolm talle aastasele  utele on natuke palju. Olen jälle valmis, et üks neist lisa hakkab tahtma. Piimapulbrit on ostetud niigi juba 50 kilo..Alguses ostsin spetsiaalset tallede oma,  aga kuna vasikate vadakupõhine pulber on kolmandik odavam ja eelmine aasta kasvasid lutitalled sellega hästi, siis nüüd oleme Denkamilki peale läinud.

Järjekord piimapoe ukse taga:

Ise ei teadnudki enne(laps pildistas sel ajal, kui mina söötsin ühte väikest nelikutest), et siin käivad ka sellised talled kallal, kes tõesti ei tohiks nälga kannatada !?Nt. parempoolne roosa märgiga on üksiktall ja näha kohe priske. Näis,kui jätan sinna külma piima, kas siis ka nii maitseb. Seni meelitasin neid sooja joogiga.

Aga ega ei saa nii lihtsalt minna, et kõik poegimised briljantselt kulgevad:
Nii, siin siis õhtune mamma, kes sai sujuvalt hüüdnimeks Tainapea..Jälgisin kaamerast poegimist ja kui esimene tall sündis, tundus asi imelik.. Absoluutselt mitte mingit emalikku reaktsiooni- isegi mitte nuusutamist, lakkumisest rääkimata. Kiirustasin, et tall lootekotist vabastada ja lootsin, et kui see häälitseb,siis ikka ema vastab. NO EI..Arusaamatu, selle asemel ta lausa peksis talle eemale. Kohe  tuli takka ka teine, valge, tall. Samamoodi, mitte midagi, utte üldse ei huvita..Kuivatasin siis mõlemad ja veendusin,et emal ikka piima on. Üks segav faktor ilmnes nüüd- väikseim poiss ärkas üles ja ei nõustunud enam tuppa jääma. Tukkus ja jorises siis seal lamba boksis, kui mina vägisi tallesid tissi otsa toppisin. Kusjuures see ei olnudki nii raske, sügasin teda rinna eest ja talled sõid. Pidin lapse lõpuks tuppa viima, südaöö varsti, aga ei julgenud tallesid selle otu ema juurde jätta. Tõsiselt ebatsensuursed väljendid tulid keelele, kuidas saab nii ükskõikne lammas olla? Talled olid toas soojas tunnikese ja siis viisin tagasi ning jätsin ema juurde. Ema nööriga kinni. Sedasi öö otsa käisin 1,5 tunni tagant neid tissitamas. Ega praegugi veel päris hästi suju, aga niikaua kui ma aia juures seisan, saavad talled rahus süüa. Vähemalt lootust on. Mõlemad talled siis tüdrukud.. Ei tea, kas see käitumine on nüüd päranduv..oleks küll kahju, ilusad lapsed ja veel paberitega ema..

Väikse kokkuvõtte võib vist nüüd teha,  omamoodi rekordiline aasta:

#kõige väiksema sünnikaaluga talle sünd (1,9kg)

#kõige suurema  sünnikaaluga talle sünd  (6kg)

#kõige rohkem kolmikuid (5 korda)

#kõige suurem pesakond (nelikud)

#kõige suurem jäärade osakaal (kaks kolmandikku)